Kivist mõisahoone valmis taas 1878. aastal ja mõisa juurde rajati park ja allee.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Olga von Lwowski. Seisis hiljem aastakümneid tühjalt, eraomanduses alates 1999.aastast. 

Erinevalt varasematest linnustest ehitati Toolse kivikindlus randa, tolleaegsele sadamakohale.

·          Võimalus tutvuda ordulinnusega giidi juhtimisel.

·          Mereröövlite laev – õpi sõlmede tegemist.

·          Võistlused oda- ja noaviskamises.

·          Osale mõõgavõitluses mereröövlite ja ordurüütlite vahel.

·          Söögid – joogid ja suveniirid.

Korraldame ekskursioone:

Paemuuseumi eesmärgiks on tutvustada Eesti aluspõhja kivimeid, paekivi tekkelugu, koostist, kasutust, paekivis leiduvaid fossiile.
Muuseumis saab…

…ülevaate paekivi tekkeloost, “juurtest”, kivististest, erimitest, ...

paekivist kui ehituskivist.  

…Porkuni seosest paekiviga – Pandivere kõrgustikust ja karstidest

…Kiviaabitsast, milles on kõik Eestis olevad kivimiliigid

tegelda paekiviga: määrata raskus, värvus, kivi omadused

... osta paemeeneid, kaarte, muistendeid Kaieallikast, mõisapreilist, ujuvatest saartest ...
... õpilane õppekavale lisateavet.

Lisaks on võimalik tellida giid alates 20-liikmelisele grupile.

Giidiga on võimalik käia:

Porkuni paepaljandis, kus saab tutvuda paekivi erinevate lademetega, leida võib ka fossiile;

Porkuni järve ääres tutvumaks mõistega “Allikas”;

Tamsalu lubjapargis, kus saab tutvuda maa-, ring- ja šahtahjudega, paemurru, paepaljandi ja karplubjakiviga.

Piletihinnad alates 1. aprillist 2007: õpilane - 10 krooni, täiskasvanu - 20 krooni, perepilet (2 täiskasvanut, 2 alaealist last) - 40 krooni, giiditasu - 200 krooni/tund;

soodustus: gruppidele alates 10-st inimesest -20% piletihinnast

20.sajand tõi kaasa rahvusliku ärkamise hoogustumise. 1902. aastal asutati kihelkonnakool, 1907. aastal Kadrina Hariduse Selts, 1910. aastal ehitati seltsimaja saal. 1926. aastal rajati unikaalne maakividest ausammas Esimeses maailmasõjas langenute mälestuseks. 1930. aastal ehitati Hariduse Seltsi Maja, 1938. aastal uus koolimaja.

Rakke Valla Hariduse Selts avas Rakke koduloomuuseumi 28. detsembril 2000.a. Rakke Gümnaasiumi internaadihoone esimesel korrusel. Muuseumi töö eesmärgiks on ajalooliste esemete, dokumentide, pildimaterjali, mälestuste  ja üldse kõigi möödanikuga seotud materjalide kogumine, säilitamine ja tutvustamine. Paljud muuseumi eksponaatidest pärinevad Rakke kooli muuseumist, mis tegutses 1960.-70.aastatel  Helmut Joonuksi juhtimisel.

Muuseum ootab kogude täiendamisel kõikide piirkonna praeguste ja endiste elanike kaasabi. võetakse vastu kõiki ajalooga seotud esemeid, dokumente, fotosid kõikidest aegadest, ka vanu fotosid, millel pealolevat ei tea ega tunne. Vastu võetakse ka vanemat kirjandust ja trükiseid ükskõik mis teemadel, eriti oodatud on õpikud, koolitarbed jm kooliga seonduv.

Klubi personal: juhataja Maiu Küngas, kunstiline juht Enna Laanemets, kunstnik Marika Sisask, noortejuht Helen Jagant, majahoidja Ellen Naska, helitehnik Meelis Ots.

Klubi põhitööks on linna ja ümbruskonna elanikele meelelahutussündmuste korraldamine, rahvakultuuri arendamine ja huviringide töö läbiviimine.
Kunda linna traditsioonilised kultuurisündmused: sõbralaat, laste laulukonkurss, Kunda linna päev (maikuu viimasel laupäeval), jaanipäev, mere- ja perepäev (juulikuu teisel laupäeval), saksofoni suvekool, rõõmureede lastele (augustikuu viimasel reedel), muinastulede öö (augustikuu viimasel laupäeval), esimesel advendil tulede süütamine linna jõulukuusel, uue aasta vastuvõtmine, rahvusvahelise muusikapäeva ja vabariigi aastapäeva tähistamine. Korra kuus kogunevad klubisse peoõhtutele linna eakate klubi Videvik liikmed ja slaavi kultuuriühingud Läte ning Berega.

Klubi ruume on võimalik rentida (vaata teenused) koolituste ja erinevate sündmuste korraldamiseks. Klubist on võimalik rentida ka heal tasemel helitehnikat ning laenutada kostüüme.

Eesti kultuuriloo neli mainekat pastorit: Heinrich Stahl, Reiner Brockmann, Joachim Gottlieb-Schwabe ja Arnold Friedrich Johann Knüpffer. Kalmistu - kuhu maetud A.F.J.Knüpffer. Kiriku ees omapärane põllukivist  sammas kihelkonna langenud sõjameestele. Aleviku keskel 1902.a. asutatud Kadrina keskkool, 1930.a. avatud seltsimaja, 1870.a. koos raudteega valminud jaamahoone. Neeruti mõis - teateid aastast 1406. Kuullus 17.sajandi Nierothidele, sellest tekkis nimi Neeruti. Põetati venelaste poot Põhjasõjas maha. Kivist mõisahoone valmis 1878.a., sinna rajati park ja allee. Neeruti maastikukaitseaala - palju Kalevipoja muistenditega seotus paiku. Pariisi küla. R. Kaugveri romaani "Pariisi lõbusad naised" tegevuspaigad. Valgma - kivikalme, neli kultusekivi, maa-alune kalme Karnimägi. Jõepere - mõisaase ja park, Loobu alikas ja Kalevipoja kivi selle juures. Siit 1,5 km põhjaloodes teine Kalevipoja kivi. Loobu allikast 1,5 km edelasse jääb F. R. Kreutzwaldi sünnikoht. Lasila - mõisahoone ja park. Karl Ernst von Baeri lapsepõlvekodu ja mälestuskivi. Porkuni kännuküla - Kalevipoja hobuse jäljerida metsas ja kivikalme. Assamala - 13 Kalevipoja muistenditega seotud mäge, luht Kalevipoja hobuse jälgedega ja Kalevipoja kivi.

1. Salumägi (Sadulamägi).
2. Kaevura mägi (Varesemägi, Tühi-augu mägi, Tühjaaugumägi, Mandli mägi).
3. Risumägi (Bildi küngas, Tõnnikse mägi).
4. Treiali küngas (Tallliküngas).
5. Värava küngas (Kivimurru mägi).
6. Kabelimägi (Vene küngas, Vanakõrtsi küngas, Kabjamägi).
7. Jõesuumägi (Matsi küngas).
8. Otimägi (Ohjamägi, Keldrimägi).
9. Algne Varesemägi (Roosaare küngas).
10. Rajamägi (Annukse mägi, Pärtli mägi, Soome küngas).
11. Jaani-Antsu mägi
12. Koplimägi.
13. Veskimägi (Maksamägi, Kopsumägi).

Rakke Tankla AS

1. Parkimisplats. Rakvere poolt tulles enne Tudut näitab teeviit Tudusoo Maastikukaitsealale. Parkimisplats asub 5 km kaugusel Punasoo ja Järvesoo vahel. Puhkepaviljon.
2. Seljamägi.
3. Palumännik.
4. Siirdesoo..
5. Punasoo vaatetorn.Ligi 10 m kõrgune mitme platvormiga.
6. Põdraallikad.
7. Nõmmemännik.
8. Lehtpuu mets.

Asub Lahemaa rahvuspargis, Vihula jõe suudmes, mererand on 100 meetri kaugusel. Telkimisalal on 2 lõkkekohta, katusealune ja kuivkäimla. Telkimisala on lattaiaga piiratud.

Küsi lisa: RMK Oandu looduskeskus-teabepunkt

Kõik üle 50 osavõtjaga üritused RMK telkimisaladel kooskõlastada puhkemajanduse osakonnaga (näiteks meilitsi puhkus rmk.ee), sõlmides ürituste korraldamise lepingu ja sooritades kõik vajalikud toimingud.

Piirkond: Vene regioon

Pastori kt/ juhatuse esimees: Neeme Tingas

Reg nr: 80205325

Ajaloost: Karl Kuum hakkas 1910. aastal Rakveres regulaarselt, iga kahe nädala tagant jutlustama Jaan Rajaste (enne eestistamist Jaan Rabor) ja tema abikaasa Katariina korteris Malmi tänavas. Rahvast osales neil koosolekutel üha rohkem ja 1914. aastal moodustati Rakveres Tapa metodisti koguduse osakond. Hiljem, Hans Söte ajal osteti Laada tänaval krunt kahe vana majaga, millest üks lammutati ja teine remonditi koguduse tarvis.

Noore kogudusevanema Voldemar Ojassoni initsiatiivil alustati uue kirikuhoone ehitamist. 17. mail 1928 pani superintendent Martin Prikask kirikule nurgakivi ja selle õnnistasid 25. augustil 1929 superintendent Prikask, õpetajad Voldemar Ojasson ja Martin Krüger. Rakvere kogudusel oli alguses kaks osakonda: Haljala ja Port-Kunda. Rakvere kirik sai II maailmasõja päevadel kannatada kuulide ja mürsukildude tõttu, kuid püsib tänaseni.

Aastatel 2005–2006 viidi kirikus läbi ka põhjalik remont. Koguduses töötab pühapäevakool, naistetöö, osalevad mitmed laulugrupid ja koguduse liikmeskond on noorenenud.

Ajaloost.  Alguses kutsuti Kunda tööpunkti nimega Port-Kunda. Kogudus asutati Kundas 23. mail 1925 ja selle esimeseks vanemaks määrati Alfred Tõns. 1928. aastal ühinesid Port-Kunda liikmed Rakvere kogudusega ja vend Tõns läks Saaremaale. Usklike keskuseks kujunes siiski mõneks ajaks õe Marie Luusenbergi kodu, kuhu koguneti kilomeetrite tagant tema juures peatunud jutlustajaid kuulama.

30. jaanuaril 1994 toimus Kunda koguduse taasasutamise koosolek. 13. veebruaril määras superintendent Olav Pärnamets Kunda koguduse pastoriks Jõhvi koguduse diakoni Vladimir Beregovoi. Sellest alates on toimunud koguduse töö vene keeles. Kogudus on kasutanud mitmeid ruume, aga 19. märtsil 2006 pühitses superintendent Taavi Hollman Kunda uue kogudushoone aadressil Jaama tänav 8.

Ajalugu: Tapa kogudus oli Mandri-Eesti esimene metodisti kogudus. Selle asutas vend Karl Kuum 15. juulil 1912. Esialgu peeti koosolekuid talle kuuluvas majas Pärna tänav 9. Peagi jäid ruumid kitsaks ja 1923.a alustati uue kiriku ehitamist, mis valmis Eesti esimese superintendendi George A. Simonsi kaasabil ja mille Simons õnnistas 17. augustil 1924. Esimeseks pastoriks uues kirikus sai Saksamaalt jutlustajate seminarist naasnud Aleksander Kuum. Kogudust on siiani teeninud 18 pastorit, neist kõige kauem Endel Rang (1973–2001).

Väike-Maarja kirik püstitati kindluskirikuna. Seda kinnitavad kuni 3,3m paksused müürid, torniseintes asuvad laskepilud ning lääneseinas kummalgi pool ust paiknevad piluavadega laskekambrid.

Kaks paari kõrge sokliga ümarpiilareid jagab pikihoone kolmeks lööviks. Trapetsikujulistele püramiidjatele konsoolidele toetuvad ristvõlvid sarnanevad 14. saj. II poolest pärineva Vao tornlinnuse omadele, viidates samadele ehitusmeistritele.

Kantsel ja suur osa pingistikust pärinevad Põhjasõja järgse taastusremondi ajast 1773.a. Esialgselt ühe manuaaliga ja nn. laenupedaaliga oreli ehitas 1848.a. Gustav Normann. 1877.a. täiendas meister orelit kahe iseseisva pedaalregistriga. Tänaseks on see teadaolevalt vanim säilinud instrument meister Normannilt. Orel renoveeriti 2005. a.

Suuremaid ümberehitusi tehti kiriku juures 1873.a. Katusest vaid 10 m. kõrgemale küündinud torni puidust ülaosa lammutati, asemele rajatud kivitorn koos kiivriga on 61,4 m. kõrge. Lammutati kiriku lõunaukse ees olnud sandikoda, aknaavasid laiendati allapooled, samuti raiuti tunduvalt suuremaks kooriruumi ja pikihoone vaheline võidukaar, kantsli kohale paigaldati kõlaräästas. Järgnevad suuremad renoveerimised toimusid 1937.a. ning seejärel 2003.a. (välistööd) ja 2004.a. (siseseinad, aknad, käärkamber, altariruumi põrand).

Uued tornikellad on valatud 1882.a. Keskmises põhjaaknas asuv vitraaž on kogudusele kingitud 1891.a. ning restaureeritud Riho Hüti poolt 2002.a. Aasta hiljem valmis kunstnikul roosakna vitraaž „Maarja kuulutamine“. Praegune altarisein pärineb aastast 1902, mil Vao mõisa vanapreili von Rennenkampff tellis kunstnik Eduard von Liphardtil maali „Kutsuv Kristust“.

1560.a. kinkis Kaarma mõis kirikule 80 ha maad. Selle majandamiseks ehitati pastorile uus elamu ja vajalikud kõrvalhooned, sest pastoraat hävitati Liivi sõjas 1558.a. Vene vägede poolt. Sama juhtus ka Põhjasõjas. Uus pastoraat valmis alles 1750.a. Ka see hoone langes 1883.a. tuleroaks. Järgmisel aastal ehitatud kivist pastoraat on säilinud tänini ja täidab 2005 aastast taas oma algset ülesannet.

Algselt sängitati surnuid kirikusse ja kirikuaeda. Katariina II ukaasi põhjal rajati 1774.a. uus surnuaed kirikust 400 m. põhja poole Ambla ja Rakvere maantee vahele, nii et 18. saj. lõpust maeti kirikaeda ainult saksa koguduse liikmeid ja see omandas rahva kõnepruugis Saksa surnuaia nime. Uut kalmistut hakati Maarahva surnuaiaks hüüdma. 20. saj. I veerandi lõpul rajati kirikaiast vahetult põhja poole veel kolmaski kalmistu. Saksa kogudus oli selleks ajaks kokku kuivanud ja kadus 1939.a. hoopis. Nõnda hakati kasutatavaid matmispaiku eristama vanuse järgi: 18. saj. kalmistu sai nimeks Vana surnuaed ja 20. saj. oma – Uus surnuaed. Vanasti oli kirikaias rohkesti rõngasriste, tänaseks on neist algsel kohal vaid üks kirjaga: Anno 1718 den 19. august Wistlast Michkle Matis. Teine säilinud rõngasrist (1677.a.) asub kirikus. Ka uuemaid hauatähiseid on säilinud vähe, sest Väike-Maarja rajooni ajal käisid miilitsad ristide pihta laskmist harjutamas, kuni hauatähised murdusid.

Kirikaias on kaks kivikabelit. Kiriku idaotsas nn. Saksa kabel, mis valmis u. 1770.

Kiriku loodenurga juurde ehitati sajandi võrra hiljem neli korda suurema põrandapinnaga kabel maakoguduse tarvis.

Esimene teadaolev leerimaja lammutati 1869.a ja samal suvel ehitati selle asemele uus, kuhu 1873.a. asus äsjaloodud kihelkonnakool, praegu asub hoones Väike-Maarja muuseum. Köstrimaja (Simuna mnt 5) ehitati tõenäoliselt 1880. aastate alguses varasema rehielamu asemele.

Koguduse mõju ümbruskonnale ei piirdunud vaid külale nime andmisega. 1875.a. alustas köster Voldemar Eichhorni eestvedamisel tegevust esimene laulukoor.

1893.a. valiti köstriks Johan Kotli (1853-1940), kes jäi ametisse surmani. Johan ja Ilse Kotli peres kasvasid tütar Pia ja poeg Alar, kellest sai tuntud arhitekt. Kotli algatusel asutati pasunakoor, muretseti Saksamaalt pillid ning väikesest rühmast kujunes peagi tugev kollektiiv. Ta edendas koorilaulu, oli muusikaseltsi looja ning kohalike laulupäevade üks eestvedajatest. Kotli tegeles ka seemnesortide kasvatamise, aianduse, mesinduse ja naeri propageerimisega. Tema juhtimisel loodi Väike-Maarja Põllumeeste Selts, millest kasvasid välja Tuletõrje Selts, Laenu-Hoiu Ühisus ja Tarvitajate Ühisus. Kotli avaldas ka ajalehtedes ridamisi Väike-Maarja teemalisi artikleid.

Esimeseks nimeliselt teada olevaks pastoriks Väike-Maarjas oli Nikolaus Kirbusch, kes teenis kogudust 1550.a. Sealtmaalt tänini on kogudust teeninud 25 vaimulikku. Neist mitmed on meie kultuurilukku jälgi jätnud.

Johann Engelhard Benderus (surn.1695) andis 1641.a. välja aabitsa.

Georg Magnus Knüpffer (1785-1863) oli agar põllumees, kellelt ilmus 1837.a. “Õppetusse ramat Saksamaa lamba-karjastele”, mis on esimesi eesti zootehnilisi käsiraamatuid. Peale selle oli ta üks Õpetatud Eesti Seltsi asutamises osalejaid ja Eduard Ahrensi keelelisi kaastöölisi.

Tema poeg Carl Theodor Knüpffer (1823-1871) pidas Tartus esimesel laulupeol 1869.a. peojutluse ning oli Väike-Maarja kihelkonnakooli taastamise algataja. Esimene kool rajati kiriku juurde 1723.a. 1728. aastaks oli kihelkonnas kümme kooli. Tagurlike riigivõimude survel ei tegutsenud neist sajandi lõpuks ükski. Kihelkonnakool taasavati 1873.a.

1930-41.a. vaimulikuks olnud Johannes Hiiemets (1904-1942) on avaldanud kirikuisade elulugusid ja ka kolm romaani.

Viru-Jaakobi kirikukihelkond tekkis arvatavasti 1220. aastail.

15. ja 16. sajandil oli Viru-Jaakobi ajuti Rakvere abikogudus.

1867 eraldati Viru-Jaakobi kihelkonnast Tudulinna ja Rannapungerja piirkond, mis liideti siis rajatud Iisaku kihelkonnaga.

Viru-Jaagupi kirik on nüüdsele asukohale püstitatud 15. sajandi teisel veerandil.

Esimest korda on teda mainitud 1453 kui apostel Jaakobusele pühendatut (Sankt-Jakobi). Varasema, Kehala küla maal olnud kiriku kohta on kirjalikke teateid aastast 1345.  Praeguse kiriku idaosa moodustav algkavatis koosnes kolmelöövilisest servjoonvõlvidega pikihoonest, nelinurksest kaheksaroidelise ristvõlviga kooriruumist ja neljatahulisest (ülaosas kaheksatahulisest) läänetornist. Detailides avaldub Tallinna hilisgootika mõju. Koori idaseinas on haruldane müüri läbiv orv (mõnede arvamuste kohaselt reliikviaorv, pigem küll orv pühade armulauaandide vaatamiseks).

Liivi sõjas purustatud hoone taastati 1667, rüüstati taas Põhjasõjas (1703). 1877-78 kujundati kirik väljast neogooti stiilis ümber, pikendati pikihoonet kahe travee võrra ning rajati uus läänetorn. Kiriku pühitsemine toimus 24. septembril 1878. aastal.

1980-ndate aastate lõpul tehti kiriku juures arheoloogilisi kaevamisi arheoloog Toomas Tamla juhtimisel, mille tulemusel dateeriti kiriku vundament 13. sajandisse. Ka kooriruumi võlvid pärinevad samast ajast. 1658.a. rüüstas Vene tsaari Aleksei Mihhailovitchi sõjavägi Viru-Nigulat, põletades ühtlasi ka tema kivist kiriku ja kirikumõisa. Põlenud kirik ehitati taas üles. Koos torniga sai kirik valmis 1755.a. Uus kantsel muretseti Saksamaalt 1883.a. ja oli kaunistatud nelja pärnapuust evangelisti kujutisega. Uuendatud orel valmis alles 1927.a. ja oli 24 ja heliseva registriga ja kahe manuaaliga.

Kirik põles maha II maailmasõja alguses.

1942.a. kevadel hakati pidama plaane kiriku taastamiseks. 17.mail 1942.a. peetakse koguduse nõukogu koosolek, kus jäetakse kirikumaksud natuuras endiseks ja tahetakse kiriku ehitamiseks 15000 riigimarka laenu võtta. Samal aastal palutakse ka vabastust kirikumaksust seoses kiriku ehitusega, mille konsistoorium ka rahuldab.

1948 kaetakse ka kirikutorni kivist osa katusega ja nii saab kogu hoone väliselt ilmastikumõjude eest kaitstud.

1951. aastal jätkusid kiriku taastamistööd. Pühakojale pandi pilpakatus ning tehti mitmeid väiksemaid parandusi kokku 20-ne tuhande rubla väärtuses. Sel aastal suunas kirikuvalitsus Viru-Nigula kirikusse usukultuslikust inventarist kirikukella ja harmooniumi, mis pärines Tallinna Kopli kirikust.

1952.a kiriku taastamistööde käigus krohviti ja valgendati kirik seestpoolt, ühtlasi tsementeeriti ka kiriku põrand, parandati kiriku aknad. Kogudusel jätkus isegi niipalju jõudu ja materiaalseid võimalusi, et ehitati üles kiriku väravad ning restaureeriti ka kirikut ümbritsevat surnuaia kiviaeda.

1969.a. juunis teostatakse kiriku katuse uuendamine. Katus tehti punasest eterniidist (nagu oli nõutud arhitektuuri komitee ja muinsuskaitse komitee poolt). Tööde käigus kontrolliti ka töökvaliteeti, mis osutus heaks, samuti rahuldas materjali valik.

**

1983 asutati Viru-Nigulas kodu-uurimisring “Kodupaik”, et üheskoos püüda uurida, koguda ja säilitada kõike, mis kodukoha minevikus on huvipakkuvat. 1980-ndate II pooles Eestis hoogustunud muinsuskaitse liikumine haaras ka Viru-Nigulat.

1988.a novembris mälestab kohalik muinsuskaitseklubi O.W. Masingu 225. sünniaastapäeva, peetakse konverents.

Iseseisev luteriusu kogudus moodustati Tapal 1921.a. Enne seda kuulusid Tapa raudteeasula luteriusulised Ambla–Maarja kogudusse.

19. juunil 1921.a pühitses Tapat külastanud piiskop Jakob Kukk põhjapool raudteed asunud palvemaja ning nimetas ta apostel Johannese nime järgi. Samal päeval toimus ka surnuaia pühitsemine.

500–liikmelisele kogudusele oli 1920–ndate aastate esimesel poolel korraliku kivikiriku ehitamine üle jõu käiv ettevõtmine. Raha koguti üle 10 aasta, enne kui 1931.a.tõsiseks aruteluks läks, kuhu Tapale luteriusu kirik rajada.

Tapa linnavalitsus oli kiriku ehituseks planeerinud 4,37 ha maad linnast väljas Valgma välja peale, millega kiriku nõukogu alguses nõusse jäi, ent siis ühtäkki meelt muutis. Ehituse asukoha muutmise palvekirjal oli 658 kodaniku allkirjad. Kiriku esindajad leidsid, et Jakobi kirikule oleks siiski väärikaks kohaks keskväljaku ääres asuv plats. Linnavalitsus leidis, et kiriku ehitamine Vabaduse platsile tõstaks linna ilmet ja otsustas maatüki määrata kiriku ehituseks. Seetõttu muudeti ka linna planeerimiskava.

Kiriku ehitamise varaseim projekt võib pärineda 18. septembrist 1930. Projekti kokkuseadjad olid A. Podcekajev ja Boris Krümmer. 22. augustil 1931.a. projekt kinnitati. Peafassaadi kujundas teedeministeeriumi arhitekt August Tauk.

Kiriku pühitsemine toimus 1. advendipühapäeval 1932. Tol aastal langes see päev 27. novembrile. Kiriku altarimaal valmis 1935.a. Õnnistavat Kristust kujutava maali autoriks on venelannast ikoonimaalija O.Obojaninova. Kirikuhoone sisemist remonti on tehtud aastail 1953–55 ja 1972–74. Projektijärgne tornikiiver valmis 1993.a. lõpus ja tõsteti kraanaga kohale 13. jaanuaril 1994. Kuldne rist asetati torni tippu 8.augustil 1996.

Õpperada tutvustab vanu rannamoodustisi, Juminda poolsaare metsi, sootüüpide vaheldumist ja Eesti suuruselt 3. rändrahnu - Majakivi (kõrgus 7m, ümbermõõt 32m). Rada algab Virve küla lähedalt Loksa-Leesi tee äärest või Kolga-Aabla juurest Pikanõmme luitelt, kus asub ka vaatetorn. Rada tähistavad triibud puudel ning viidad. Rajal on 3 suurt ja 8 väikest infotahvlit eesti ja inglise keeles.

Soovi korral matkale kaasa matkajuht: tel. 51 992 559

1860. aastal ostis esinduslikult välja ehitamata mõisa kuulus portreekunstnik Carl Timoleon von Neff (1804-76), kes töötas alates 1830. aastatest Peterburis. Neffist sai Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik, Vene tsaari õuekunstnik ning Firenze Kunstiakadeemia Auliige. Temalt pärinevad paljud Vene tsaarilosside, samuti Peterburi, Moskva ja Londoni kirikute maalid.

Mõisa suurejooneline kahekorruseline neorenessanss-stiilis peahoone on ehitatud kunstnik von Neffi enda projekti järgi aastail 1866-72. Ka paljude ruumide maalingud tegi kuulus kunstnik ise, mitmed aga tema poeg Heinrich von Neff. Mõisa vestibüülis asuv helehall marmortrepp on Vene keisri Aleksander II kingitus.

Mõisasüda kuulus von Neffidele kuni 1940. aastani. Neffide tohutu kunstikogu viidi pärast Teist maailmasõda Eesti Kunstimuuseumi. Alates 1944. aastast tegutseb mõisahoones kool.

Koos viimatiste staadioni renoveerimistöödega kerkis 2004. aastal selle kõrvale kauaoodatud kaasaegne spordikompleks, kuhu kuuluvad muu hulgas kahe ja poole tuhande istekohaga, kõigile rahvusvahelistele nõuetele vastav spordihall ning kergejõustikumaneež.

2004. a loodud Rakvere spordikeskus haldab kõiki Rakvere linna spordiobjekte, lisaks spordihallile ja staadionile kaht väiksemat võimlat - Rahu ja Kalevi halli, kunstmurukattega jalgpallistaadioni (paremini tuntud kui reaalgümnaasiumi staadion) Võidu tänaval, rahvaaias asuvat tennisestaadioni, linnaosades paiknevaid spordiplatse, terviseradasid Palermo linnaosas jne). Nii on Rakvere spordikeskus  linna spordielu süda.

Oma lühikese tegutsemisaja jooksul on Rakvere spordikeskus võõrustanud spordihallis ja staadionil mitmeid nii rahvusvahelisi kui ka kodumaiseid spordivõistlusi ja üritusi. Olgu siinkohal ära toodud valik suurematest ja kaalukamatest sündmustest, ühtlasi heidame põgusa pilgu tulevikuplaanidele.

Kahekorruseline hilisbarokne kelpkatusega peahoone püstitati mõisa 1800. aasta paiku. Esimene korrus on madal soklikorrus, nii et hoonet võib pidada ka kõrgel soklil asuvaks ühekorruseliseks ehitiseks. Hoones asub Vasta Põhikool. 2003. aasta kevadel avastati esindusruumides vahepeal kinni kaetud maalingud.

Mõisast on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid. Osa neist paikneb ümber peahoone esise väljaku, osa aga mõisasüdamest lõuna pool eemal, Vasta mõisast Viru-Nigulasse suunduva tee lähedal. Seal asub ka hollandi tüüpi tuuliku kere.

RAJA HINNAD

Kingade rent

10.00 EEK/paar

Sokid

10.00 EEK/paar